harry christmas!

Nädal tagasi käisid meil esimesed külalised - Pillu ja Annely, kes oma vahetussemestrile Cardiffis joone alla tõmbasid ja kodu poole suundusid. Sai käidud turistitiirul - Big Ben, Buckinghami palee, Westminster Abbey, Trafalgar Square, London Eye, National Art Gallery, Thames nähtud-tehtud.
Nüüd käime mõlemad Alisiga tööl. Olen waitress bowlingu/karaoke/uisutamise kohas ja Alis töötab Nothinghillis cupcake kohvikus. Meile graafikud on nii erinevad, et elame justkui paralleeluniversumites. Älis töötab hommikuvahetustes ja mina õhtustest. Tööga on nii nagu on, vahel on nii igav, et lase või kuul pähe:) See eest on töökaaslased toredad, väga rahvusvaheline seltskond, on nii venelasi, brasiilasi, inglasi, kolumbialasi, poolakaid, lätlasi ja peale minu veel üks eesti tüdruk.
Eile oli Christmas Eve. Iga aastaga lähevadmeie jõulud üha naljakamaks. Kui eelmisel aastal sai pühade ajal rongiga läbi kõrbe kihutada, siis eile käisime Frankyga (kutsume teda Älisiga issiks) tema gigil kuskil pärapõrgus. Me kujutasime juba jubedusega ette, et kolmekümne viieaastased rokkarid meie ümber tiirlevad ja tahavad jooke välja teha, aga kus sa nüüd! Saime sellesse inglise pubisse sekundiks sisse astuda, kui tundsime, et kõik pilgud on meie poole suunatud, kõikide 60+ taadikeste suud tahtsid lahti vajuda. Nõnda me siis seal baarileti ääres jalga kõlgutasime, tundsime end kui kaheteist aastased teiste seltsimeeste/naiste kõrval. No üks julge mehike võttis oma eluaastatega kogutud julguse kokku ja kukkus meile siis jooke välja tegema. Ei jõudnud ühest klaasikesest lonksugi võtta kui uus klaasike ootas juba. Afterparty oli ka. Hommikul sõitsime pohmas issiga kodu poole. Sõitsime üle London Bridgei, me olime kui Hiina turistid nii elevil, fotoaparaadid välkusid mis hirmus:)

Jõudsime koju, kõhud tühjad. Külmakapp tühi, absoluutselt kõ i k poed kinni. (siin on 25 .dets põhipüha) No olgu, vesi keema, makaronid sisse, 10 minutit hiljem, penne pasta red lasagne tomatikastmes. Suundusime linna peale, surnud, kõik inimesed kuskil peidus, mitte mingit liiklust, tube ei sõida, bussid ei sõida, taksod ei sõida - s u r n u d, ja London on alati kihevil inimestest, aga täna mitte. Nägime Püha Valgust (tõendid olemas - pildistasime), suures jõulusöömingu näljas, käisime burgerit söömas kuskil India kohas. Älisi seaprae ja minu hapukapsa isu see muidugi ei rahuldanud, aga õnneks läks issi nüüd poodi midagi head-paremat tooma. Vaatame jõulufilme ja soovime teile rahulikke pühi!

hõumid

Nii. Istume Alisiga minu king-size voodis, kõhud piparkookidest punnis. Lähemalt siis meie Londonish ajast. Töö otsimine on andnud mõningaid edusamme. Pole päris nii nagu Aussis, et jooksed cv näpu vahel restoranist restorani. Lihtne ja loogiline - töö leiab läbi neti. Älisil on homme proovipäev Liibanoni restoauku, see tähendab, hullumeelselt kiire koht, sest kõik ärimehed tahavd süüa, ja minul tuleb läbida teine intervjuu. Eks paistab, mis saab. Närv on ikka püsti kui kuskilt helistatakse ja küsitakse, et miks me just sind valima peaksime ja millised on meie kogemused. Üritad küll jätta soliidselt muljet, aga kui pabin sees, siis ei mäleta peale vestlust, ei a-d ega o-d.
Kodu on täitsa mõnus. Kolisime pühapäeval juba sisse. Kesklinn on pooletunni jalutuskäigu kaugusel. Elame Frankyga. Nagu öeldud sai, siis Franky on rokkstaar. Ja mitte lihtsalt wanna-be rockstar vaid päris rokkar. Itaalias, kus vana pärit on, sai tema karjäär alguse. Nüüd on ta siin, et oma "noorust" nautida. Sinna alla kuulub muusika produtseerimine, bändid ja alkohol. Tema bändi uut singlit saab isegi itunesist alates tänasest osta. Ostke!meil raha pole:) Kodus on meil kuus kitarri, niiet Älis võib selle kitarrimängimise täitsa ära õppida. Kuna Franky on rokkar, siis on tal ka palju groopiesid, naisi lausa jalaga segada. Nagu ta meile ütles "Monogaamia ei ole minu jaoks." Täna nägime ka teist rokkarit, meievanune kutt, selline hea kiiksuga tüüp, abielus 30aastase naisega. Ühesõnaga, rokkari elu on kirju ja elada koos rokkariga, vot see juba on midagi!:)
Üks link. Esinemine, mis on meie elutoas toimus: http://www.youtube.com/watch?v=22_i6vEJeHw
Reedel käisime esimest korda Londonis pidutsema. Poolest pudelist jäi järgi vaid mõni tilk...Hommikul panime Alisiga puzzlet kokku. Olin Alisile naljaga paar släppi virutanud, Älis oli saatis mulle sõnumi, et "Tule ette ma ootan ja püüan sind". Päris selgusele me ei jõudnudki, et kuhu või miks ta mind püüda tahtis, aga olgu. Käisime mitmes kohas. Teise chillaxkohta jõudes, nägime, et ukse ees on järjekord. Alis talutas meid ukse ette, kus kontrollija-tädi, avas keti ja ütles "They go in!". Me ei jaganud matsugi välja, et oot-oot, meie või?
Ühesõnaga London on place to be!

kahku

Ooo London! Kiire ulevaade. Couchsurfime kahe poisi juures - Ben, arhitekt, ja Cris - filosoof. Muhedad sellid. Saime omale korteri ka East Londonisse, mis peaks olema hipiparadiis, jagame korterit Frankiega - a la 40 aastane rokkmuusik. Eile kaisime valjas, hullumeelne! Uldmulje on positiivne, jaaks igaveseks siia!

ära!

Mina ei mõista, millest need ülekilod mu pagasis. Vaatame järele. Juuksetriikija, mõned kaltsud mu garderoobist, läpakas, kilo juustu, pudelid, üks tuunikala konserv, kaks kalapasteedi konservi, päts leiba, kilo riisi, kaks kilo šokolaadi, pass, kaamera..mis siin üleliigset saab olla?! Päästja käsipagas juhhei!

Hea, et aasta kõrval tundub viieks kuuks äraminek justkui ekskursioonile sõit, puudub igasugune hirm/ärevus- tuleb see, mis tulema peab. Mis muud kui bon voyage!

tagasi ja edasi!

Väljas oli 40 kraadi kuuma, istusime Kuala Lumpuri lennujaamas, igaühel kaks-kolm pusa seljas, nahktagid ja mantlid üll, et vältida lisakilode eest maksmist ning naersime, pisarad silmis, möödunud 365 päeva üle. 16 tundi hiljem Tallinna lennujaam. Oi! milline vastuvõtt, tundsin end kui olümpiavõitja, ema lilled käes mind ootamas. Üllatav, et ta puhkpilli orkestrit ei tellinud! Ole ära nii kaua kui oled, kodused jäävad ikka samasugusteks:)
Esimesed päevad Eestis. Kuidas ma neid kirjeldaksin? Kurb? Ei. See oli midagi palju hullemat! Mõtlesin tundide kaupa, et huvitav miks see poemüüja vaikis kui ma teisel pool letti küsisin, kuidas tal läheb, või miks too võõras onu mind kahtlustava pilguga jälgis kui ma talle tänaval naeratasin? Mõni päev tahtsin lausa nutta, sest ma tundsin end kui võõrkeha, ma ei tahtnud kodust isegi väljuda - liiga jube. Mõni päev nutsingi. Ausalt - tuled tagasi ja avastad, et mitte ilm üksnes ei ole siin külm vaid ka inimesed. See ei ole normaalne, et inimesed üksteist teavad ja kui nad juhuslikult linna peal kokku põrkavad siis nad ei vaata teineteisele silmagi! Jube! Kas mina olin aasta tagasi ka selline?!
Helistasime tüdrukutega kordamööda teineteistele lähme-tagasi plaaniga, aga päevad möödusid ja möödus ka esimene šokk. Kohaned tagasi. Veedad aega o m a inimestega (teate, minu jaoks ei ole vist midagi soojemat, kui võimalus vana sõpra üle pika aja näha ja kallistada), heietad oma seiklustest, meie puhul rohkem sekeldustest, ja pea avastad, et polegi ehk niiiii hull kui esmapilgul tundus. Asjad on loksunud kõik kuidagi paika. Ja jumal tänatud, ma enam ei jõuaks tönnida kui kaheaastane, kui mu tere -kuidas-läheb-küsimusele järgneb kohmetu vaikus või kui samast soost mööduja mind rõvedaks lesbiks sõimab kui ma talle otsa vaatan (ma ei taha siin pikalt peatuda). Lepid, et maailma ei saa üksi või kaks või kolmekesi parandada, kuigi alguses mõtlesime suures ahastuses vist kõik, et võtame kätte ja teeme ära.. Tuleb välja , et Austraalias käik õpetas peale pimesilmi riisi keetmise ja põllumajanduse tolerantsem, avatum, palju avatum olema.
Ja see on küll klišee, mis ma nüüd ütlen, aga kurat, elu on ju tõesti lill! Ma ei väida, et ma hommikust õhtuni rahu ja positiivsust toodaks. Muidugi, mu naljad on siiani vahel liiga teravad, mõte uitab mõnikord sinna, kuhu ei tohiks, ja mu käitumine ei ole alati rahuldav, aga see ei tähenda, et ma vana põrsa kombel külvaksin oma negatiivse suhtumisega terve 24 tuhat pluss ruutkilomeetrit üle, ma vähemalt üritan seda mitte teha. Aga olgu, las ta olla.

Kalender mu seina peal näitab, et olen Eestis tagasi olnud pea kaks kuud. Kodus on hea, magan südamerahus kella kaheni lõunal, ei mingeid check-in-check-out-muresid. Aga siiski on keegi, kes mu südametunnistusele koputab, et oot-oot, aeg ei ole veel stabiilseks jääda - vähemalt veel mitte. Jah, seal ta siis liikumatult seisab, mu vana vaikiv kuulikindel sõber, mu kallis reisipagas. On aeg ja me teeme seda jälle. Kolmandal detsember algab round two - UK. Seekord on meid küll vähem - mina ja Älis, aga nalja kavatseme sellegi poolest kolme eest teha (arvestades, et raha on meil veelgi vähem kui eelmisel aastal, aga no mis teha, ega siis minemata saa jätta!). Küsige meilt kus-kuhu-miks-mida ja vastame teile, et "no plans, eksole!"

Salang!Salang! me voime seda endale lubada

Kumme? paeva Tiomani saarel, Salangi kulas labi. Mis ma oskan oelda, paike taevas, meri helesinine, sook uliodav, inimesed onnes. Otsus, et tuleb puhkus - ei joo, ei lallerda, ebaonnestus. Kohalikkude jaoks olime popstaarid ja saare pruunimad preilid, seega no can do - pudelid napus ja nii iga teine paev. Olgu. Nalja sai, alustades sellest kuidas me euroopa fooni malaisia pistikusse toppisime ( Tuuli suskas uhte auku pinsetid, mina teise auku fooni juhtme, Alis narvitses eemal, valmis kiirabi kutsuma (Kusjuures, Tiomani saarel pole uhtegi autot, i know!)) lopetades sellega kuidas Alis endale austaja leidis, teine must kui oo. Viimasel ohtul vihtus too polevate tulekeradega tantsu. Oh oli aeg! Olid sobrad.
Taas tagasi Kuala Lumpuris, homme tombame otsad kokku, pakime v i i m a s t korda oma kompsud kokku ja reedel porutame kodu poole. Emotsioon, emotsioon

Tiomani saarele

Malaisia kuumuses higistame. Palju peab taksoga soitma, muidu saame kuumarabanduse, palju peab kauplema. Ulteb taksojuht maksa 10 rmi, me utleme maksan 5 ja koik! Nii kaibki. Tana kaisime Batu koobastes, 272 trepiastet, pani ikka porsa kombel higistama. Tana ohtul soidame teisele poole Malaisiat, Tiomani saarele. Pidi olema puutumatu rannaliiv, loodame kuskil onnis onnelikult elada ja pruuniks kupseda.

lopuspurt

Melbourneis. Tagasi juurte juurde. Couchsurfing taies hoos. Esimese oo veetsime uhe juristi majas. Tore sell. Paev tagasi kolisime kuhugi hipilasse. A la backerid astuvad uksest sisse, uksest valja, palju meid on, keegi ei tea, voti uksemati all. Kaks paeva aega enne Malaisiasse minemist. Viimased otsad kokku tommata, viimased naljad teha, viimased catch upid, viimased veinipudelid juua, viimased sushid suua, viimased dollarid kulutada. Jah, farmiaasta lopp.
Malaisiani!

Laps tagasi linnas

Ohh, peale nadalaset tsillaks-laksu Bayron Bays oli tahtmine sinna igaveseks jaada. Ausalt. Hipid, surf, ookean, paike, rahu ..mm! Aga eks tuli edasi liikuda. Peale 14tunnist bussis loksumist joudsin kompsudega Sydneysse. Kaks kallist tudrukut mind pidulikult vastu votmas. Mis seal ikka - naised kohvikusse, latted, elamused-muljed, klats-komu, nutt ja naer. Paevad Sydneys moodusid linnutiivul. Ega me suurt miskit korda ei saatnudki. Lounal kargud alla, linna peale, ohtul uuesti linna peale. Sydney on k i i r e. Ule kolme miljoni elaniku, tanavatel kohtab ikka igasuguseid karvalisi ja sulelisi. Tolerantsusetermomeeter on laes - mehed kontsadega, naised habemetega, name it - lihtsalt koik on olemas. Toenaosus auto alla jaada suur. Inimesed tanavatel lihtsalt jooksevad kuhugi. Sellesse kiire-kiire-kiire rutmi on vaga lihtne ara eksida. Lopuks jooksime meie ka kuhugi, kuhu, ei tea. Punase tulega ule tee, silma ka ei pilguta, auto kaks meetrit eemal, ule tee - lihtne!Pargid on tais opossumeid ja rotte, jubedad elukad, matsakaks end soonud. Ronivad puu otsast alla ja kui inimest naevad tulevad kohe uuristama, et noh, mis soogiks siis toid? Ega siis muud teha polegi kui punuma pista. Nahaalne!
Raha kulub meeletutes kogustes. Proovi mis sa proovid, aga saastureziimile ule minna voimatu. Iga paevane Starbucksis kaik on kui aamen kirikus. Kohutav! Uhesonaga vaesus on kaegakatsutav, aga no mis seal ikka, pea oleme turvalises tsoonis tagasi . Ei maletagi, mis tunne on dussi alla minna hirmuta, et saad mone haiguse kulge. Ohjaa..good times ahead

Nimbin

Nadal Bayronis on tais. Koik need paevad on moodunud paikese all. Eile kaisime mina, Smiley (Aussist), Leann (Saksamaalt), Max (prantslane), Tom(UK) Nimbinis. Nimbin on Austraalia vaike linn, poolteist tundi Byronist soita. Pohimotteliselt on Nimbin uks tanav, ei midagi erilist. Aga..siiski... Nimbin on koht, kus marihuaana suitsetamine on sama loomulik kui hingamine. Inimesed hipid, muuvad oma marihuaanat ja muid narkootilisi asju. Kuigi see koik on illegaalne, siis kedagi ei koti. Ostsime marihuaanakupsiseid. Soime kumbki Leanniga pool ara. Midagi erilist ei juhtunudki. Ainult vaga uniseks muutusin algul. Uks poolik kupsis on veel alles, hea manustada kui und ei tule:)
Siis veel, uks ohtu kui jalutasin Byron Bay lighthousei, siis kohtusin teepeal uhe mehega. Hakkasime raakima, too on tegelikult Masedooniast aga elab Aussis ule 20 aasta. Okei, lobiseisime, lobisesime. Tuli valja, et mees on mazzoor ja teeb mulle, kui ma tahan, tasuta seanssi. Muidugi tahtsin ja sain. Algul oli natsa hirmus, juhatas mu kuhugi "tuulevarju", ja no kuna tegelikult oli ta vohivooras siis jooksid mul igasugused motted peast labi. Minu onneks oli ta 60aastane hall vanataat ja mulle pakkus see kergenudust, et kui mida, teen saared. No ara ei vagistatud, vaid sain 45minutit tasuta jumalikku mazzaazi.
Homme porutan Sydney suunas. Soit on hullult pikk (16 tundi), aga onneks sattusin juhtumisi uhe meie backeri tuubiga samale bussile. Niiet ara vast ei sure. Kohtumiseni Sydneys!

onn

Onn on see kui oled Byron Bays. Aamen!

hai!!!

Elan hetkel Raini ja tema soprede Kaspari ja Sveni lukskorteris. Tasuta. Rand on 10 meetrit majast eemal, mis ma oskan oelda.. luksuslik! Eile kaisime poistega rannas. Rain ja Kaspar nagid vees haid. Voi vahemalt nii nad arvasid, kui mingisugune uhemeetrine tume kogu nende vahelt labi ujus. Poisid jooksid tuhatnelja veest valja "hai!hai!!" karjudes. Kui noormehed kabuhirmunult kaldale joudsid, seletas vetelpaastja, et tegu on koigest delfiiniga, et koik on okei "no worries". Aga ega mina ka poleks rahulikult vette jaanud, kui mingisugune tundmatu kogu minu laheduses ujub. Esimese asjana tuleb kohe "Louad I ja II" meelde. Igatahes oli see naljakas juhtum. Mis muud, paevad mooduvad rannas tsillides. Eile tegime sushi ohtu ja joime veini. Tuju uleval, otsustasime basseini minna. Selleks pidime ule aedade ronima, sest kell oli juba hiline ja varavad kinni. Kui Raini ja Kaspari jaoks oli see kakitegu (Rain on 2meetrit pikk!) siis mul tuli ikka vaeva naha (arvestades, et vein oli juba parajalt pahe hakanud). Istusime mullivannis ja monulesime. Kull on hea, kui tood tegema ei pea! Vot

woop woop for good

Minu tootamise paevad on siin mandril nuudseks loplikult labi. Lahkusmispidu oli suurejooneline. Marksonadeks korea sook ja pudel Jack Danielsi. Hommik, mitte nii helge, soitsime seitsmekesi: mina, Aurelia, Pallak, Tina, Heyran ja Jihye Hervey Baysse vaalasid vaatama. No jummel kull! Kolme vaala nagime, tulid paadi juurde meid uuristama (selleks, et nad paadi juurde tuleksid, pidime hoikama ja plaksutama ja katega vehkima, et nad hakkaksid huvi tundma meie vastu), pistsid oma suure pea veest valja, ning huppasid siis veest valja, katsuda muidugi ei saanud (wild animals siiski) aga vaga once-in-a-lifetime-experience! Jargmisel hommikul jatsin oma korea-familiga huvasti. Heyran ja Jihye oma pidzaamades bussijaamas mind ara saatmas. Paar pisarat, moelda vaid, me olime neli kuud uhe katuse all, uhised mured, et raha vahe, uhised unistused, et kunagi voime siit suure rahaga minema porutada (no mul ei lainud see onneks, aga sitta kah, oomaja on, kiirnuudlid on, tuju on) . Kahju moelda, et me ei pruugi enam kunagi kohtuda.
Kusjuures vahepael oppisin sushit tegema. Ostsin isegi sushimatid endale. Jaapanlased kiitsid, esimese korra kohta pidin paris hasti hakkama saama:)
Nuud olen omadega Surfers Paradiseis. Raagitakse, et see koht on over rated, ma vaidlen vastu. Tana kaisin rannas, kuigi siin peaks alles kevad algama, on taielik suveilm. Millal Alisi ja Tuuli juurde Sydnisse soidan, ei tea. Varsti vist. Pole neid elukaid juba ule kuu nainud! Aeg lendab. Tuulist ja Alisist nii palju, et molemad tootavad, nadalavahetused on rajud ja ei kurda. Koik on terved ja onnelikud, mis muud tahta:)

Cairns

Kaks nadalat tagasi lendasid kotti bikiidnid, sunscreen 15+ ning algas minu ja Alisi soit Cairnsi. (Tuuli jai Bundabergi tood rabama. Meie konsensus, kompromiss ja spontaansus:) Cairns on jumalik..randasime mooda vihmametsasid, rockslidisime, ujusime koskede all, otsisime nokkloomi ja muid elukaid..taielik stress-free vark. Ja see oli veel algus. Kaks imeilusat paeva veetsime Rum Runneri pardal kesest ookeani. Saime sukeldusmise ara proovida ja teate, see pole sugugi nii lihtne kui esmapilgul tundub. Ometi nalja oli nabani, alustades sellega kuidas me uhest purjeka otsast teise pidime lestad jalas, 20+ kilo seljas komberdama, kuidas meid pardalt vette visati, kuidas Alis sel hetkel kiljus nagu siga aia vahel , kuidas terve meeskond meid naeris ning lopetades sellega kuidas me ekslikult instruktorile uritasime selgeks teha , et koik on OK, aga tegelikult naitasime, et meil on hapnik otsas. Vahemalt saime kogemuse vorra rikkamaks ja eluks ajaks naermismaterjali. Snorgeldamine oli rohkem meie teema. Nagime haikala, jallitasime kilpkonnasid. Kirjutasin sel ajal blogisse (jumal tanatud et ma seda ei avaldanud siis): " See elu, mis seal sugavustes on..see on midagi kirjeldamatut.. see, et sa sulistad varvilise korallrahu kohal koos kaladega, see on nagu reality kalapoeg Nemo, aga et sa oled paris elus!? No enam paremaks minna ei saa.."... See lause peaks nii mondagi utlema selle kohta, kui suur eufooriahoog meid tol ajal valdas.
Cairns on taielik holiday koht ning arvatavasti uks meie reisi highlightidest. Koju soites tegime roadtripi (finally!) kahe UK tuubiga - Martin ja Jonny, kes olid hiiglasliku karavani rentinud (hiigelvaikese summa eest). Peatusime Airlie Beachil, nautisime inimesi, paikest ja suve. Seltskond oli nagu ta oli, poisid olid rahulikud kodukanad, tegid meile suua, pesid meie nousid, kuidagiviisi joudsime otsapidi tagasi Bundabergi. Jargmisel paeval soitsid Tuuli ja Alis poistega Brisbanei, et sealt edasi Sydneysse jouda. Tudrukud kirjutasid: "Ma kirjutaks veidi meie seiklustest Sydneysse. Nii, j6udsime siis poistega kuldses vaikuses Noosasse ja m6tlesime Sulluga, et k2iks korra linna peal 2ra enne edasi minekut, kui Martin ytles, et
j22me siia homseni. Hallooo !! Mida helli. Siin pole nagu mmidagi v2ga teha, aga okei. Tsillisime Sulluga linna peal, ostsime viina ja caravani tagasi. Oootasime kella yheksat ja hakkasime tipsutama, alguses eraldi, siis kutsusid poisid m,eid joomism2ngu m2ngima. Seda, mis Sanfti pool. Algus oli vaikne, kuid siis korraga j2id k6ik nii purju, poisid avanesid kui lille6ied ja tuba oli naeru t2is. M2ngud l2bi, l2ksime Tuuliga vetsu ja enam ei sattunud poistega kokku. L2ksime surfiklubisse , kus neid tegelt korra ka n2gime , kui tsillisime omaette ja panime thrilleri tantsu. jeeei. Saal oli vanureid mehi t2is.jejee.
Nii, otsustasime Tuuliga kui kell oli u 1 et l2mme koju, v2ike kebab k6hus, aga poisse polnud kodus, j2ime siis auto ukse ette asfaldile tunniks magama, kuid ei kippu ega k6ppu. L2ksime siis linna poole tagasi kui peatus meie ees uunikum kahe kutiga, kes ytlesid et viivad meid l2hedal asuvasse teise linna, seal pidavat pidu k2ima. Okei, purjus tydrukud on julged tydrukud. L2hedal asuv linn oli tegelikult 40 km kaugusel. Mehed olid kummalised- yhel vennal oli Tai toidust k6ht lahti, tema v2ite j2rgi, ja ta tegi ikka ohtlikke piruette tee peal. Meil oli hirm naha vahel, et mine tea, viivad veel metsa. Nii olime siis kohal seal Mulluluubas- sunshinecoastil,- v2ga 2ge linn, noori t2iS, kuid pidu l2bi. Poisid tahtsid siis oma poole viia, kui me ei riskind, hyppasime maha. Tahtsime koju tagasi minna, kui h22letamine ei andnud edu. Tults l2ks m2kki kohvi j2rele aga ma j2in h22letama, kuni minuni j6udsid kaks kutti- yks kohalik ja teine Tahitilt. Ytlesid et sel kellal ei vii keegi meid NOosasse, ja kutsusid oma poole, et viskavad homme 2ra, noh , sitta kah, olid ju usaldusv22rsed ja l2ksime Tultsiga kaasa. Nende kodu oli lihtsalt amazing, v2ga uhke, ja nad ise olid ka no natu egod aga v2ga toredad. saime seal kena une ja hommikul viskas yks neist meid 2ra. Kodus sai poistega veel naerda selle yle ja olime suured s6brad. muhahahaaaaa."
Uhesonaga, pidu taies hoos. Samal ajal porutasin mina suures Cairnsi vaimustuses tagasi Cairnsi. Ilm oli koledam, ja ega ma suurt huvitavat ei teinudki kui raiskasin raha ja tollerdasin linna peal ringi. Nagin mingil imelikul viisil palju inimesi kellega aasta jooksul reisides tutvunud oleme..tudrukud Oslo-aegadest Melbourneis, uht Bundy capsicumi-shedi tudrukut, Androt (kusjuures pidin pettuma, et mitte koik eesti mehed ei oska ollepudeleid silma ega suuga avada!aga okei, andestame) Gregi WA-st, Nadal moodus kiiresti ja eile oosel kell 3 joudsin tagasi "koju". Vastuvott oli pidulik, hommikul sain gimpset (korea traditsiooniline salat) ja korea pannkooke. Nunnu ju. Puuan kaks nadalat tood teha, et siis minna tudrukutele Sydnisse jarele.

talvine meelelahutusprogramm

19.juuni
Nii nii. Peale selle kui sain hõisatud, et capsicumi hooaeg täies jõus, keeras ilm ära ning enamus päevad trallitasime niisama ringi. Kord poodi minnes kohtasin sillal (sillal kus 5 aastat tagasi
üks inglise backer ära tapeti) üht vanemat meesterahvast. Tahtis suhelda - suhtlesime, kutsus enda poole afternoon teele - järgmisel päeval läksime Aliceiga. Vedas, ei olnud kommionu. Istusime härra ja
tema prouaga laua
taga, rüüpasime teed, sõime saia ja vatrasime maailmaasjadest. Lahkudes anti pardi- ja kanamune, avokaadosid ja kummalegi üks vana münt meeneks kaasa, kutsuti isegi oma suvilasse puhkama.
Päris vahva oli!
Viimasel nädalavahetusel saatsime suure mürgliga ära minu capsicumilauanaabri Justina. Poolakas, üldse esimene poolakas keda elus kohanud olen! Üks asjalikumaid siin veedetud õhtuid! Hommik oli
muidugi üks jubedamaid, aga noh, senini saab üksteise üle nalja visata. Esmaspäeval käisime Foot Printsi põhimajas suurel söömingul. Igaüks pidi midagi oma rahvusköögist valima ja valmis vorpima.
Me päris hapukapsaid ja verivorste küpsetama ei hakanud, tegime muffineid. Kui küsiti, et mis need on, siis ütlesime, et kakukesed. Nad nägid ka päris käkilised välja, nii et meie poolt ülim töö. Tublid
tüdrukud! Laual oli korea ja jaapani sushit, saksa munasalat, jaapani springrollid, meie käkid, poolaka pannkoogid kohupiimaga, prantsuse quiche. Kuna meie packer on 90% koreakate poolt hõivatud, siis
korea vürtstoitudest puudust ei tulnud. Seega, ma lihtsalt pidin selleks päevaks unustama oma kolme aasta pikkuse taimetoitlusperioodi ja maitsesin kõik mis anti ära. Kõrist läks alla nii sea- kui ka kanaliha
Kogemus oli hea (ehk järgmisel päeval raskesti seeditav)!
Täna töölt koju sõites ütlesin oma tüdrukutele, et jumal! ma ei taha koju minna (koju tähendab koju, koju Eestisse). Ei tea, mida oodata. Suurt tere-tulemast-tagasi vastuvõttu või meil-on-majanduskriis-pole-
põhjust-rõõmustamiseks tevitust. Kolme kuu pärast näis. Jube.
(Alice mainib, et on 2ra kaotanud k6ik oma viis paari k6rvar6ngaid)

esimene krediitkaart

Ule kivide ja kandude, nii nagu meile meeldib, ostsime piletid Kuala Lumpurisse pluss koju. Alla 600 doltsi, bueno!

päevavalguses ometi

1.mai
Kui sa elad koos maailma parimate farmitoolistega, siis arkavad nad salaja kell 4
hommikul, et kupsetada sulle sunnipaevaks pannkooke. Jeeje
Anyway. Neli paeva tagasi, kui me just magama olime jaamas, helises telefon.
Andrus: "Pakkige oma asjad nuud kokku, ma tulen teile jarele." Ma:" Nalja teed voi?"
Andrus:"Ma pole kunagi varem veel nii tosine olnud!"
Ehk siis, lopuks ometi tuli onn meie ouele. Andrus organiseeris ja paastis meid pollutoost.
Kusjuures Tuuli sai vana farmeri kaest paris kovasti soimata, et me uks paev lihtsalt
kohale ei ilmu. Oh well, mis meil enam temast.
Pakkisime asjad jalle kokku, aidaa Mareele ja Riinule ja tagasi Bundabergi linna.
Tootame shedis. Pakime pabrikaid. Lindil jooksevad pabrikad,
Pakid seda, mis kastakse, iga peav erinev pakkimine.Naiteks tana pakkisin
esimese ja teise klassi suuri uhevarvilisi pabrikaid, pluss suuri esimese ja teise
klassi mitmevarvilisi pabrikaid, pluss sorteerisin keskmisi esimese klassi ja esimese klassi
peaaegu suuri pabrikaid, pluss saast valja, pluss ainult konserviks kolblikud eraldi lindile.
Ja lint jookseb ja jookseb ja korraga pead seda koike tegema. Lisaks see, et valesse karpi ei
tohi midagi panna. Alguses oli kull, selline tunne, et oodake, misasja, nuud hakkab kohale joudma.
Uks mutt kaib kontrollimas, omasooihar mutt on. Mitte et see oluline
oleks, aga lihtsalt, et te teaksite. Ja siis teine mutt, kutsume teda Füüreriks,
karjub kuskilt kaugemalt ome kileda haalega, et ega te siia puhkusele ei tulnud,
kiiremini, kiiremini! Nalja saab, see on hea, ja raha tuleb ka, tunnipalk jeje:)
Iga kahe tunni tagant on 10 minutit pausi, muidu viskaks pildi taskusse.
Enamus toolisi on Koreast, hasti sobralikud ja toredad inimesed. Me oleme alati moelnud,
et kollane rass on nats totakas rass, aga tuleb valja, et ei olegi,(Voi kinnitab erand
reeglit?) vaga roomsameelne ja monus seltskond on koos igatahes.
Hetkel elame motellis, backpacker on tais. Aga teispaeval peaksime kolima kuhugi majja.
Meie kolm, kaks eesti kutti, sakslne ja keegi veel.

Muide, Tuuli (jah, ta on elus) tahtis oelda, et ta on nainud vesipuksi (canonball, nagu
talle meeldib oelda). Ma ei tea, arge kusige.

Aa ja kui koju tulen, tuletage meelde, et jutustaksime loo nimega "Alis, naine Batmani kotiga".



Head volbrit!


15.mai
Seitseteist paeva jutti tood. Tana on vaba paev. Erilist era/lõbu/normaalelu ei ole see
17 paeva nähtud. Just algas capsicumi hooaeg, mis tahendab, pimedas toole, pimedas koju.
Muud eriti raakida omavahel pole kui seda, et "Mis sa tana pakid? Ma pakin seda. Mul on
14 karpi laua peal.Mitu karpi sul on? ." Oh, kurb,kurb:D
Nadal aega elasime motellis, viiekesi uhes tillukeses toas. Eile, saime oma majja kolida,
meie kolm, korealased Hara ja Czhi Ze (raudselt eksisin nende nimedega), sakslased Lars ja
Karo. Suur maja, ei leia inimesi majas ulesegi, lopuks mingisugune privaatsus, köök! Peale nadalast kiirnuudli/lahustuva
kohvi laksu on see luksus missugune! Tana pannakse pesumasin paika. Teate, see on kull vaga piinlik, aga me pole pesu saanud pesta kuu aega?! Saate aru,
ma viskasin kodus uhe pluusi pesumasinasse, sest "oma kasi ikka marjaks ju ei teeks" (sorri mamps, need veearved, neid oleks mina pidanud maksma). Oi hullu,
siin olles hakkad rohkem asju moistma. Meist on saanud inimesed. vist.

Eile kaisime Tuuliga valjas. Tuuli laks varem koju. Joudsin paar tundi temast hiljem ja
vaatan, Tuuli voodi tuhi. Motlesin, et oioi, mis nuud teha, laps kadunud mis kadunud.
Paanitsesin natuke, siis helistasid eesti poisid, et Tuuli ei leia kodu ules. Hommikul Tuuli raakis, et
kais mooda tanavat, vaatas, kurat, ma ei tea, kus ma elan, akki on see maja, kondis ukseni,
vottis votme, keeras, uks ei avanenud, motles, okei, jargmine maja siis. Kondis siis
terve tanava nii labi ja motles, et kuradi kurat, taitsa eksinud! Lopuks leidid pohimaja ules
ja sealt juhatati ta meie koju. Samal ajal olid koreakad oma tuppa luku taha jaanud ja ei
saanud kuidagi valja. Lars ja Karo muukisid siis ukse kallal, oosel kell 2. Siis ma veel
teavitasin, et Tuuli on kadunud, ja Lars, kui ainus mees, oh, te oleksite ta nagu pidanud nagema!
Ta on nagu Karson Katuselt, selline totuke. Ja Karo, on rohekem ta ema kui girlfriend. Oosel,
kui Lars kruviga ukselukku proovis lahti muukida ja see tal ei onnestunud, siis tegi Karo
ettepaneku, et akki lukkaks jouga ukse lahti. Lars laiutas kasi ja Karo toukas ust, nii
nagu seda tehakse actionfilmides, teate ju kull, ja noh, pilukad olid paastetud. Oi, meil
saab siin ikka nalja!
Tana laheme Mareele kulla, sest Riin ja Jurgo soidavad laupaeval Kuala Lumpurisse ja siis koju.
Ulejaanud nende seltskond porutas pohja, Lauri soidab tana Kambodzasse. Uldse on paljud
viimasel ajal ara lainud siit. Meie plaan on minna peale Bundabergi kas Brisbanei kanti voi
pohja. Pigem vist pohja, sooja! Ja enne kojusoitu teeme kaks nadalat Taimaal puhkust. Vaga odav, majutuse eest pead maksma 3-6 doltsi, soogi-joogi peale
kuskil 2-4 doltsi. Ja motle, rand, baila, puhkus, eksootika ja baila!

Ma ei tea miks, aga viimasel ajal olen palju kodu peale hakkanud motlema. Ei ole koduigatsust,
aga ma motlen selle peale, mis ma peale kojutulekut tegema hakkan. Ehk, ma ei tea uldse, mida ma
tegema hakkan voi mida ma peaks peale hakkama. Nii palju uusi reisiplaane tekkinud, pluss tahaks Eestis
olla/reisida (saate aru, ma olen kainud Austraalias ja ma pole kordagi Hiiumaale ega Saaremaale joudnud!), autokooli voiks minna. Aga see ei saa ju olla
ometi koik!? Nii raske on kindlat plaani paika panna. Õõõh.
Pikalt ei saa kirjutada, Alis kamandab siin, et ma end valmis paneks ja me lopuks potkontorisse
jouaksime, et saaks ometi need emadepaeva kaardid ara saata.

Ma tunnen, et midagi olulist jai nuud kirjutamata. Raibe!

jejee

26.aprill
Neljas nadal zucchinisid korjates. Raske on. Raske ei ole hommikul kell 5
tousta. Raske on autost valja hupata ja vaadata seda sama poldu, mille loppu isegi ei nae.
Ma olen vaga uhks meie ule,
et oleme seni vastu pidanud, aga rohkem ei kannata. Kohtan Alisit ja Tuulit mone vao
vahel ja ausalt, meil on koikidel noor kaela naod ees. On aeg teha midagi muud. Uks
asi, mis kindlamast kindlam, on, et kui ise midagi ette ei vota, siis ei saa ka midagi '
juhtuda. Ehk, tegutsema!Proovime leida kohta mones okeis backpackersis + shedi toole.
Roomsamate asjade juurde nuud. Reedel pidasime minu sunnipaeva. Suur pidu oli.
Mis ma ikka oskan oelda.. memm (Maree) jai ikka nii purju, et oioi. Me kolm kokku pole ka
nii
suured peoloomad kui Maree. Oli tulevarki ja sangriat ja palju rummi.
Hommikul arkas nii monigi poosa
all. Tana tuli meelde, et isegi 20 korda sai mind ohku visatud:) Onnestunud vark!
Maja oli
eestlasi tais, pluss isegi meie farmer Shane eksis siia ara. See selleks, mida ma tahan
oelda, on see, et
meil on justkui oma vaike eesti family siia tekkinud:) Ma olen alati moelnud, et oi kahju,
meie
sobrad jaid koju ja me ei saa nendega jagada seda koike.
Laupaeva hommikul aga moistsin, et need inimesed, kellega ma siin, Bundabergis olen
kokku puutunud, et nendega tahaks Eestis edasi suhelda, et meil on palju uhist. Me koik
oleme erinevaid teid siia uhte paika sattunud ja me koik oleme eluonseiklus-inimesed.

Istun voodis ja kirjutan, Gary Jules laulab. Alis lamab minu, Tuuli oma voodis, nad
ei taha magama
minna. Me ei oota hommikut.

mulle meeldib toost raakida

13.aprill
Olid puhad, suured puhad. Ka meil tehti uks paev vabaks. Saime ohtul linna. Kaisin poistega
kalal. Kala muidugi ei saanud (amatoorid), aga sai nalja ja veini ja kahel korral perseli lennatud.
Hiljem soitsime terve eestlaste siinse kommuuniga Maree poole. Uhes toas 15 eestlast ja 5 aussiet. Vahel ei saagi aru, kas olen Austraalias voi mitte, aga ookei:)
Tana on terve paev vihma lahistanud. Kui toole laksime, sadas, tegime tood, sadas, lopetasime too, sadas. Keebid olid seljas, aga kuivaks kull keegi meist ei jaanud. Lopuks hakkas selline torm, et oioi. Minu ja Tuuli toas hakkas katus isegi lekkima. Homme on vaba,farmer ei saa oma ambreidki pollult ara korjata, masin jaab mutta kinni.

16.aprill
Vahelduva eduga oleme tool kainud. Hooaeg on koikjal slow. Mina ja Riin (koige kovemad zucchinide pickijad.heh) saame laupaevast uute farmi. Maree hirmutas mu taitsa ara, utles, et
tootajad lausa nutavad sel pollul, sest nii kurnav on lihtsalt. Korjavad umbes 70+ ambrit paevas
(meie saime oma pollul heal juhul 30+). Ma nuud ei teagi, kas nuud muretseda voi mitte.
Uuu ja tolle paeva eest, kus sadas 400ml vihma maha ja me olime tool,farmer tanas meid
selle eest ja andis igauhele boonust 20 doltsi. Nunnu ju, sajaks siis iga paev!
Paar peava tagasi kaisime mina, Alis ja Riin makadaamiapahklite raksus. Kuus kilo pahkleid
saime. Leidsime lahedusest uhe arbuusifarmi ka, ja tean, et uhes kohas kasvavad avokaadod.
Mulle taitsa meeldib, kui soogi eest maksma ei pea.
Homme laheme Bargara randa, pole ammu end paikesel praadida lasknud. Homme peaks pidu
ka olema. Maree oleks onnelik, tal bong juba laual kulalisi ootamas.

hiljuti

2.aprill
Bundabergis ikka. Olukord on okei, aga voiks parem olla. Too suhtes on nats kurjasti.
Too saad siis kui elad backpackersis. Farmerid ja backpackersid teevad koostood ja
uritavad ikka taiega backpackereid noorida. Pluss koik backersid on tais. Niiet kaks nadalat
oleme siin karavanpargis vaikselt tiksunud. Oleks telgis madratsid, oleks paris fancy, aga
no ei saa siiski kurta.
Rannas on mitu korda kaidud, vesi on monus
soe ja soolane. Uks vanem mees, Ray, meie karavanpargis tiirutab meid oma pickupiga ringi,
viis meid kord sinna, kus kilpkonnad kaldale tulevad, aga me seda muidugi
ei naidnud, sest hooaeg oli loppenud. Plaan temaga veel kord kalale minna. Saaks monusa
kala. Muidu soome riisi voi putru.
Paike on paris intensiivne, korvetasime end esimene kord ikka paris ara. Kreemi panin, aga
no silmalaugudele unustasin panna. Paar paeva kaisin nagu narkomaan ringi. Eestlasi on
siin kusjuures meeletult, umbes 30 kanti. Et ma kunagi ei unustaks: Siku, Kristo, Ragnar,
Andres, Andrus, Tanel,Risto, Ats, Riin, Jurgo, Juss, Lauri, Kats, pluss ulejaanud.
Ja tahelepanu! ka Superstaari Taavi elab siin . eksole. Puuab kuskil krevetifarmis krevette.
Nadalavahetustel on ikka mitu(kummend)liitrit goonei alla kulistatud. Rummi ka, siin on see
puha vark. Bundabergis toodetakse Bundabergi rummi, Aussie pohirumm.
Erilisi uudiseid nagu polegi. Elu on ilus idakaldal:)

4.aprill
Arkasin reedel kell 6 hommikul telefonihelina peale. Ei joudnud hasti kohale,
voicemaililt kuulsin, et
"I need workers. Call me back". Pobisesin Tuulile, et saime toole. Tuuli pobises ahah.
Magasime edasi ja normaalsel kella ajal Tuuli kusis, et oot misasja. No me olime suht
juba lootust kaotamas, et ei saagi toole ja raha ka nagu suht otsa saamas. Uhesonaga toole
saime.
Korjame zucchinisd ja tomatosid. Viiekesi tootamegi: mina, Alis, Riin, Tuuli ja Maree.
Elamine homestay moodi, 10min Bundabergist kuhugi suunas. Meie "supervisori" Maree kodus
elamegi. Metsa sees, hipilik maja, hasti kift poheemlaslik
naine ja kift kodu. Maree on kuskil 50+ vana pisikest kasvu naine.Teinud seda pickimist 14 aastat!
Hipilik tadi, tombab kanepit, kokkab igast head kraami,ostab meile rummi koolaga (sest "bloody hell
you pick bloody good stuff!"),armastab muusikat, tahab et me peo lihavottete ajal korraldaksime.
Pluss magan king-size voodis! Olen ulirahul.

8.aprill
Tana saab pool aastat tais sellest, kui me Austraaliasse joudsime. Jube! aeg ikka
lendab niii kiiresti. Kardan, et varsti oleme juba lennujaamas, Austraalia->Eesti. Mitte, et
ma koju uldse ei tahaks, aga nii palju on veel nagemata.
Vahel me tudrukutega ikka motleme, kuidas need 6 kuud meid siin on muutunud. Loen vanu
blogi sissekandeid ja motelen, mismottes ma kirjutasin "Ainuke asi, mille peale motleme, on
kus soome ja mida joome". Arrgh! Olin ma poolearuline voi? Piinlik kohe. Hakkan vist vanaks jaama.
Suurt midagi juhtunud pole. Tood oleme teinud, kell 5 ules, 6ks toole. Zucchinid ja tomatid, tomatid
ja zucchinid. Ambrite pealt makstakse, 2.50 zucchinide ja 1.75 tomatite eest. Paevas tuleb 60+ doltsi
ara, muidugi oleneb, kas on midagi korjata voi mitte. Nuriseda ei saa. Okei, tegelikult saab, aga ma ei viitsi,
see ei tee olemist uldse kergemaks. (Vanadus?) Alguses olid ikka lihased krampis,
selg annab vahel ikka tunda, aga nagu oeldakse, inimene harjub koigega. Nagu ma aru saan, siis farmer on ka meie
tooga rahul, enam ei tollerda pollu peal, et "rubbish, rubbish". Siin on nii, et mis eesti moistes on
hea, on aussie moistes ramps. Suured ja liiga palju varvi on ramps. Ehk me korjame teie moistes tooreid koogivilje
ja enamus hea kraam tuleb maha visata (voi koju kaasa votta).
Proovin paar pilti ules panna, aga kuna me siiski elame metsas ja nett on aeglane, siis akki ei lahe labi. Onneks
on koik sellega praeguseks suht harjunud:)
Mis tulevikku puutub, siis Riin on jutustanud oma au pairi kogemuset Hollandis. Uhesonaga hea idee reisida kuskil Euroopas.
Arge nuud kohe sellest mottest kinni votke, aga poleks ju paha?!

Shepparton-Melbourne-Sydney-Brisbane-Bundaberg

...kus pirnipuud saavad tuhjaks nopitud, sunnib idee soita idakaldale. Kolmepaevane rongisoit Shepparton-Melbourne-Sydney-Brisbane-Bundaberg labitud. Elame karavanpargis. Tana haaletasime uhte shedi, et akki leiab pakkimistood, aga raibe oli kinni. Paar toovarianti leidsime veel. Esmaspaeval selgub, kuhu saab (voi ei saa) toole.
Idakaldast oleme vaimustuses!

uuesti toole!

Too teises linnas, teises farmis. Mooropnas. Pirnid on suured, palk torts vaiksem, accomodation palju parem, 7 doltsi paevas. Tana haaletasime linna, reede on luhike paev ja laupaev vaba. Proovime seekord ilma policei abita koju jouda.

tootud. jalle

Puhapaeval votsime paeva vabaks. Kaisime linnas poes sooki ostmas. Haaletasime, saime oma asjad linnas aetud ja motlesime tagasi koju minna. Lugu aga selline, et me kolm blondi ei olnud teadlikud sellest, kuidas koju saada, kus me farm asub voi mis selle nimi on. Autost, mille peale saime, ei viitsinud keegi meist valja vahtida, et kuidas tagasi saame. Ainuke hea mote oli, et okei laheme politseisse. Nood vaatasid et me puhta poolearulised. Kusisid kus suunas me omaarust tulime. Tuuli naitas uht suunda, Alis teist. Farmeri nime ei teadnud. Ainult seda, et ta nimi on Tom voi Dominic. Uhesonaga, idioodid. Tahtsime naerma pursata, aga motlesime, et akki motlevad, et teeme lihtsalt nalja. Okei saime siis mooda Sheppartoni politseiautoga kihutada. Turvavood ei olnud kusjuures ei meil ega politseinikel peal! Igatahes, saastsime nii taksoraha (mida meil tegelikult pole ollagi) ja jalavaeva. Hea idee kui jargmine kord ei viitsi kuhugi jalgsi minna:)
Nuudseks oleme ka puhta tootud. Farmis sai season labi. Pirnid ja ounad koik korjatud. Reedel on palgapaev, seni elame telgis, praeme bbq peal mune ja tahistame vabariigi aastapaeva. Homme lahme uuesti harvest officisse, tana kaisme ka, ootasime viis tundi. Sittagi, koik said too, meie mitte. Oleks auto, oleks supper, aga vahemalt on meil telk. Ja kolm kotitait kuivaineid.

pics 2

elu farmis

Esmaspaeval joudsime Sheppartoni. Laksime tooburoosse, suurt ei midagi sel paeval. Kui karavaniparki laksime saime uhe farmeri numbri. Helistasime, lubas meid ule tulla tsekkama. Otsisime koige mehisemad roivad valja, et las vaatab, me mehised naised, oskame ikka rasket tood teha. Okei, ei onnestunud, utles, et naeme barbid valja. Andis siiski voimaluse, et tulge ja vaadake, akki sobib teile see tomatite noppimine. Hommikul tuli kaubik jargi, votsime peale kummekond pilusilmset ja peagi olime pollu peal. Vietnami tunne tuli peale, 100 pilukat kolmnurksed mutsid peas tomatipoosaste vahel. Meie olime suht ainukesed valged, neil oli nalja kui palju. Okei, kolm tundi tegime tood. Tomatikorjamine on suht nigel. Korja suuri rohelisi, vaikeseid punaseseid, neid ei vota, need tomatid on head. Kolm tundi ja ma ei saanud enam vagude vahelt pustigi. Selg oli ikka paris labi. Kui koju saime olime labi nagu lati raha. Ostsime telgi viimaste rahade eest, praadisime oues bbq peal mune, soime tuunikala konservi nappudega. Ekstreemolukord, vahemalt nalja sai. Oosel motlesime, et kas ikka laheme tagasi, ehk leiab midagi vahe inimlikumat. Minu laiskus ja tudrukute arvutamisoskus tuli kasuks. Jargmisel paeval kolistasime tagasi kontorisse. Uhes tillukuses Shepartoni kontoris 7 eestlast!!! Uks farmer tuli peale 5 tunnist ootamist, otsis ounakorjajaid. Meie, kolm prantslast ja kaks hollandlast saime toole. Elame hurtsikus, katus on auklik, tuppa saime eile elektri, telgi panime pusti keset tuba (moskiitod), kulm duss, kook on alla igasugust arvestust, ohtuti teeme suua nagu parmossid kriminaalkroonikas, istume umber ahju roomsalt, laes elavad hiired. Umberingi elavad india mehed, kondoomid dussiruumis (kaks indukat on geid, monus). Too on raske, arkame kell 5-6 hommikul, laheme pollule, ronime redelitega ounapuude otsa, kohu ees on kott, taidame selle ja ronime alla, viskame ounad bini. Raske on, tosiselt raske on. Kaed on musklis, kuunealuse rokased, joodikupaevitus on ka. Aga parem, palju parem kui tomatikorjamne! Too lopetame kuskil kell 8 ohtul, siis soome ja magama. Rohkem lihtsalt ei jaksa. Homme alustame pirnide korjamisega. Kuskil kuu tahaks siin veeta. Eile raakisime koik kodustega. Raske on kirjeldada mis toimub. Kui pildid (kunagi) ule laen, siis naete, aga oi jumal, kui te ainult teaksite! Aaa ja saame siin tootamise eest viisapikenduse!
Kuulsime , et Veerpalu tuli maailmameistriks! Juhuu!

farmi!

Peale poolteist kuud Melbourneis olemist on aeg oma oma kompsud taas kokku pakkida. Esmaspaeval laheme Sheppartoni, farmi. Kindlalt pole tookohta saanud, aga oeldi, et kui kohale tulete, siis on suur voimalus, et saate. Meie backpackersist saime tasuta telgi. Loodetavasti on veekindel ja koik noorid/lukud olemas ja tookorras. Mida me tapselt korjame hakkame ei tea. Arvatavasti ploome voi viinamarju. Lopuks saab siis selle farmielu ara proovida. Proovin ette kujutada kui raske on kell 4 hommikul tousta, et end paev otsa paikese all praadida lasta. Akki pole siis nii hull..
Tana oli viimane toopaev Melbourneis. Sain oma nadalapalga katte ja tahtsin bossile oelda, et ma enam ei tule. Akram (boss) suutis mu umber veenda, et raske on farmis ja et see on orjatoo. Hiljem helistasin, et ei ma siiski ei tule. Eks ta suht vihane oli, ei karjunud, aga nomedalt raakis. Vahemalt ma utlesin (okei ainult 2 paeva ette kull) mitte ei teinud lihtsalt ei ilmu kohale asja (nagu Alf:). Ohwell, see oli oppetund anyway, et vist on targem oma raha katte saada ja punuma pista. Backpackersi elu. Tuleb harjuda. Akram sai siiski ju mu esimese nadala palga ja tana tegin talle 4 tundi tasuta tood..Olgu onnelik.
Eile kaisin Melbourne Aquariumis. Lahe oli, sain odavama pileti, naitasin oma kortsus ilma pildita opilaspiletit. Mojus. Nagin haisid, raikalasid, avastasin oma jellyfish fetishi..Kui koju lahen, votan uhe koduloomaks. Paris kift! Sukelduma laheme nuud kindlasti, naiteks peale farmi, kui me rikkad oleme.khm
Hetkel istume Tuuliga Macis, siin on wifi ja tasuta! (Lopuks miski tasuta!). Tana teeme arvatavasti uhe monusa tsilli, sest keegi ei pea homme toole minema. Homme voiks Victoria Marketile minna uudistama. Ipodi tahan ka osta, keegi lasi mu mp3e meie toast rotti.
Tuuli kusis, et kuidas ma meie igavat elu saan nii kirjeldada, et tundub taitsa huvitav. Kuule Tuuli, kui meil ei ole siin huvitav, siis kus veel?

uudiseid

Nadal tagasi algas St. Kilda fest. Puhapaeval oli terve Fitzroy street geiparaadi tais, see on Austraalia suurim geipidu. Paris kahtlane paev oli. Olin sel ajal just tool. 97% kes meie restosse tulid olid kas geid voi nende vanemad, kes a la olid endale vikerkaarevarvid kaela riputanud, et jei mu laps on gei. Uhesonaga, veits kentsakas... Viimasel ajal on uldse siin vaga palju omasooiharlust tanavatel naha. Ja mitte niivord noorte, vaid vanade meest ja naiste, nii 40/50aastaste seas. Eile oli festivali suurim pralle. St.Kildasse oli ule 300 000 inimese kokku labustama tulnud. Tudrukud said seda melu natukenegi nautida, ise olin (ullatus) 13 tundi tool.
Vahepeal muutusid ilmaolud siin paris rajuks. Laupaeval pidime kannatama ule 44kraadist kuuma. Onneks kestis vaid uhe paeva. Eelmine nadal kestis taoline kuumalaine kuskil 4 paeva. Suht rove, magada ei saa, hingata ei saa, nii palav lihtsalt.
Plaanime plikadega farmi ara minna. Saaks raha teenida, et kuhugi Surfersisse voi Brisbanei soita. Lisaks sellele tahaks hullult langevarjuhuppe ara teha, sukelduma minna ja muid kulutusi teha. Uhesonaga, raha on vaja:)
Paris hullud lood on Victorias ka nende tulekahjudega. Tanaseks on kuulutatud ule 100 inimese surnuks, paljud on kadunud ja miljonid kodud havinenud. Jalgisin tana uudiseid, paris kurb oli ikka vaadata. Lehes kirjutas, et see olukord meenutab Armageddonit, eks ta suht sarnane ole. Meieni pole tuli joudnud. Ei tea, mis lehed kodus sellest kirjutavad, aga emade rahustamiseks pean ikka kirjutama, et Melbourneis ON taiesti ohutu olla.

kuumalaine!

..hipilik sunnipaev algas backpackersi rahva ja kolme gooneikastiga ning loppes uhes St. Kilda klubis... rohekm sonu pole vaja. Meil oli ulifan, ulihipilikult fun!
Jargmine paev oli raske, peale viietunnist und komberdasin kuidagi toole. Metsikult kiire oli seoses Australia Dayga. Nagin 20 poolalasti meest mooda Fitzroy tanavat jooksmas, rohkem miskit markimisvaarset sel paeval ei juhtunud. Tuupiline punane puha, nagu meil Eestis jaanipaev, aga ilma lokkesse huppamiseta.
Alis tuleb minu too juurde toole, loodetavasti. Seega ei pea ta enam kell 5 hommikul trammi peale huppama ja orjatood tegema. Trammidest raakides.. eile sattus Tuuli paris suurtesse seiklustesse. Suht tuupiline:). Motles, et soidab janest ja istus trammis kuni tulid kaks erariietes tuupi peale ja kusisid, et naita piletit. Tuuli tombas taskust paar paeva vana pileti valja. Tuubid vaatasid, et misasja, see on ju vana pilet. Tuuli manas naole oma mis-toimub-ma-ei-saa-aru pilgu ja utles, et ostsin kuskilt kioskist 15 doltsiga (tegelt maksab poes kuskil 2 voi 6 doltsi) ja et kioskionu oli oelnud, et saab soita kaua-kaua sellega. Raha Tuulil ka ei olnud ja valetas, et on alles 2 paeva Melbourneis olnud ja et tal on nii kahju, ja et nii jube lugu ikka kull ja et dokumenti (et trahvi teha) ka ei ole kaasas. Lubas maha minna ja raha valja votta, et pilet osta. Uhesonaga v e d a s ! Trahv oleks kuskil 175 dolti olnud, terve nadala uuriraha! Lisaks sellele kondis ta suurest hirmust kuskil 15 kilomeetrit ja mingid tuubid jallitasid teda autoga...Selliseid asju juhtub ikka ainult Tuuliga:)
Eile kaisime inimestega Albert Pargis barbequel, voi noh, mis barbeque inimesed nuud meie ka oleme, aga veini sai kull trimbatud:)
See nadal on siin ikka meeletult kuum, tana ule 40 kraadi, paris hull. Tuled pesemast, lahed kaheks minutiks valja ja pead uuesti pessu minema. Homme on mul ule kahe nadala vaba paev, saab randa minna! Ooo ja koigele lisaks on homme palgapaev!

Palju onne!

Tana on Alfi kauaoodatud sunnipaev! Juubeli puhul peame maha uhe hipiliku pralle. Olete koik kutsutud!

Peale selle, et minu voodis elavad voodilutikad! ja et mu parem kasi on selle tottu paris paistes, pole midagi markimisvaarset juhtunud.veel

viimased uudised

Tool on okei, peaasi, et liigset puudlikust valja ei naita, mis iseenesest mulle sobib. Alice ja Tuuli toootsinugud pole lainud nii sujuvalt. Melbourneis on ikka meeletult raske tood leida, iga paev kaib minu too juurest labi kuskil 6 backpackerit a la ma otsin tood. Mingi aeg tegid tudrukud akende pesemist valgusfooride taga. Kolme tunniga teenisid kokku 100 doltsi - pole paha. Uhel paeval tuli aga politseinik ja utles, et see on illegaalne ( on voi?) aga neil vedas ja paasesid hoiatusega. Eile kaisime valjas ja Tuuli vaanas jala valja. Lonkab, peaasi et esmaspaevaks terveks saab. Korterit tahaks uurida. Minu toolt uks kokk pakkus meile, et uurib oma majas meile paar tuba valja. Jama on see, et maja asub kuskil St. Kildast eemal. Vaatab, parem oleks ikka paris oma elamine saada. Paari eestlast oleme Melbourneis kohanud. Maailm on ikka nii vaike
Muide, Melbourneis on hetkel veepuudus.

melbourne

Huh. Okei kust alustada? Hmm.. kaisime Austraalia vanimas zoos, nagime kooalapoisse ja kanguruid. Katsuda ei saanud, jama. Alisi unistuse taitsime, nagi nokklooma ara! Pilet oli suht kallis 23 doltsi, aga oli vaart seda! Great Ocean Road Touril kaisime. Terve paev mooda magesid ja ookeanikallast soitsime. Vagev! Nagime koaalasid vabas looduses, magesid, surfareid:), London Archi, vihmametsas kaisime, 12 apostlit paikese loojudes. Uhesonaga ahhetasime terve paeva. Hmm, St. Kildas Port Phillip Bay muulil nagime vaikeseid pingviine, kaugelt aga siiski. Vana aasta saatsime ara St. Kilda beachil. Siin on palju venelasi. Hommikul arkasin saiapats kotis, keegi meist varastas selle. Lobus vahemalt!
Hmm, mis veel.. Muide Alf laks elama linna, Melbournei city centerisse. Aga nuud tuleb tagasi, tahtis end proovile panna, seal too leida ja nii. Igatseb, selle parast tuleb kohe nuud varsti tagasi.(Ootame Sind!:)
Raha hakkab otsa saama, otsime tood. Pean valetama, et jaan siia veel 9ks kuuks. Tana oli proovikas, kutsuti tagasi ka, omanikud on kuskilt Itaaliast vist. Motlevad, et olen lammas, pean ainult laudu katma hetkel. Iiigav ju! Oh well, peaasi, et toole saaks!
Mis veel, tunnen, et kirjutamisoskus on taiega alla kainud. Raagime ka suht vigaselt juba. Naljakas.