jejee

26.aprill
Neljas nadal zucchinisid korjates. Raske on. Raske ei ole hommikul kell 5
tousta. Raske on autost valja hupata ja vaadata seda sama poldu, mille loppu isegi ei nae.
Ma olen vaga uhks meie ule,
et oleme seni vastu pidanud, aga rohkem ei kannata. Kohtan Alisit ja Tuulit mone vao
vahel ja ausalt, meil on koikidel noor kaela naod ees. On aeg teha midagi muud. Uks
asi, mis kindlamast kindlam, on, et kui ise midagi ette ei vota, siis ei saa ka midagi '
juhtuda. Ehk, tegutsema!Proovime leida kohta mones okeis backpackersis + shedi toole.
Roomsamate asjade juurde nuud. Reedel pidasime minu sunnipaeva. Suur pidu oli.
Mis ma ikka oskan oelda.. memm (Maree) jai ikka nii purju, et oioi. Me kolm kokku pole ka
nii
suured peoloomad kui Maree. Oli tulevarki ja sangriat ja palju rummi.
Hommikul arkas nii monigi poosa
all. Tana tuli meelde, et isegi 20 korda sai mind ohku visatud:) Onnestunud vark!
Maja oli
eestlasi tais, pluss isegi meie farmer Shane eksis siia ara. See selleks, mida ma tahan
oelda, on see, et
meil on justkui oma vaike eesti family siia tekkinud:) Ma olen alati moelnud, et oi kahju,
meie
sobrad jaid koju ja me ei saa nendega jagada seda koike.
Laupaeva hommikul aga moistsin, et need inimesed, kellega ma siin, Bundabergis olen
kokku puutunud, et nendega tahaks Eestis edasi suhelda, et meil on palju uhist. Me koik
oleme erinevaid teid siia uhte paika sattunud ja me koik oleme eluonseiklus-inimesed.

Istun voodis ja kirjutan, Gary Jules laulab. Alis lamab minu, Tuuli oma voodis, nad
ei taha magama
minna. Me ei oota hommikut.