uue parema hooga. 2010!

Vana aasta õhtu sai vastu võetud Brick Laneil Big Chill Baris. Oli tants ja tsill ja trall nagu ikka ja aeg lendas tõesti tol õhtul! Hommikul kella kaheksa ajal jõudsime koju, kott telefoni numbreid täis.
Nädal tagasi saabus lõpuks ema saadetud pakk hea ja paremaga. Pakiga samal päeval jõudis meieni ka Kristi, kes järgmisel päeval tagas Walesi ülikooli pidi põrutama. Üle kahe aasta oli jällenägemise rõõm suur.
Elu on mööduva vaheldusega töine olnud. Vahepeal jõudsime Älisiga järeldusele, et maksame enamuse oma palgast issile üüriks ja et nii ikka ei saa - peame välja kolima, kuhugi, kus odavam. Võtsime julguse kokku ja ühel õhtul ütlesime issile, et sorri paps, peame välja kolima - dengi netu. Issil läks nägu kohe virilaks, aga mis teha. Pani juba kuulutuse Gumtreesse ülesse, samal õhtul esimesed telefonikõned, esimesed uudistajad. Tuleb siis issi tagasi kööki ja ütleb, kuulge tüdrukud, kui asi on rahas, siis ma teen teile allahindlust. Pakkusime välja, et maksame 90 päundi asemel 70 ja issi ütles, et võtab selle vastu, sest A) me oleme tema lemmikud korterikaaslased ja B) ta ei viitsi kedagi teist siia võtta. Mis järjekordselt tõestab seda, et kui suu lahti teha, siis võib ikka nii mõndagi uskumatut juhtuda.
Järgmisel nädalal on oodata uusi külalisi. Nimelt meie klassivend härra Tõnis Lusmägi otsustas oma kitarri kaenlasse visata ja tulla Inglismaad avastama. 28. jaanuaril on aukülaline kompsudega meie ukse taga.
Lisaks sellele on Austraalia mandrilt saabumas Londonisse kiireks külaskäiguks Justina ja Aurelia- meie Bundabergi capsicumide pakkimise-aja kaaslased. Maailm o n väike!
Homme on väikesel Älisil suur sünnipäev. Täna teeme väikese? pralle. Noorus vajab järjekorselt välja elamist!

harry christmas!

Nädal tagasi käisid meil esimesed külalised - Pillu ja Annely, kes oma vahetussemestrile Cardiffis joone alla tõmbasid ja kodu poole suundusid. Sai käidud turistitiirul - Big Ben, Buckinghami palee, Westminster Abbey, Trafalgar Square, London Eye, National Art Gallery, Thames nähtud-tehtud.
Nüüd käime mõlemad Alisiga tööl. Olen waitress bowlingu/karaoke/uisutamise kohas ja Alis töötab Nothinghillis cupcake kohvikus. Meile graafikud on nii erinevad, et elame justkui paralleeluniversumites. Älis töötab hommikuvahetustes ja mina õhtustest. Tööga on nii nagu on, vahel on nii igav, et lase või kuul pähe:) See eest on töökaaslased toredad, väga rahvusvaheline seltskond, on nii venelasi, brasiilasi, inglasi, kolumbialasi, poolakaid, lätlasi ja peale minu veel üks eesti tüdruk.
Eile oli Christmas Eve. Iga aastaga lähevadmeie jõulud üha naljakamaks. Kui eelmisel aastal sai pühade ajal rongiga läbi kõrbe kihutada, siis eile käisime Frankyga (kutsume teda Älisiga issiks) tema gigil kuskil pärapõrgus. Me kujutasime juba jubedusega ette, et kolmekümne viieaastased rokkarid meie ümber tiirlevad ja tahavad jooke välja teha, aga kus sa nüüd! Saime sellesse inglise pubisse sekundiks sisse astuda, kui tundsime, et kõik pilgud on meie poole suunatud, kõikide 60+ taadikeste suud tahtsid lahti vajuda. Nõnda me siis seal baarileti ääres jalga kõlgutasime, tundsime end kui kaheteist aastased teiste seltsimeeste/naiste kõrval. No üks julge mehike võttis oma eluaastatega kogutud julguse kokku ja kukkus meile siis jooke välja tegema. Ei jõudnud ühest klaasikesest lonksugi võtta kui uus klaasike ootas juba. Afterparty oli ka. Hommikul sõitsime pohmas issiga kodu poole. Sõitsime üle London Bridgei, me olime kui Hiina turistid nii elevil, fotoaparaadid välkusid mis hirmus:)

Jõudsime koju, kõhud tühjad. Külmakapp tühi, absoluutselt kõ i k poed kinni. (siin on 25 .dets põhipüha) No olgu, vesi keema, makaronid sisse, 10 minutit hiljem, penne pasta red lasagne tomatikastmes. Suundusime linna peale, surnud, kõik inimesed kuskil peidus, mitte mingit liiklust, tube ei sõida, bussid ei sõida, taksod ei sõida - s u r n u d, ja London on alati kihevil inimestest, aga täna mitte. Nägime Püha Valgust (tõendid olemas - pildistasime), suures jõulusöömingu näljas, käisime burgerit söömas kuskil India kohas. Älisi seaprae ja minu hapukapsa isu see muidugi ei rahuldanud, aga õnneks läks issi nüüd poodi midagi head-paremat tooma. Vaatame jõulufilme ja soovime teile rahulikke pühi!

hõumid

Nii. Istume Alisiga minu king-size voodis, kõhud piparkookidest punnis. Lähemalt siis meie Londonish ajast. Töö otsimine on andnud mõningaid edusamme. Pole päris nii nagu Aussis, et jooksed cv näpu vahel restoranist restorani. Lihtne ja loogiline - töö leiab läbi neti. Älisil on homme proovipäev Liibanoni restoauku, see tähendab, hullumeelselt kiire koht, sest kõik ärimehed tahavd süüa, ja minul tuleb läbida teine intervjuu. Eks paistab, mis saab. Närv on ikka püsti kui kuskilt helistatakse ja küsitakse, et miks me just sind valima peaksime ja millised on meie kogemused. Üritad küll jätta soliidselt muljet, aga kui pabin sees, siis ei mäleta peale vestlust, ei a-d ega o-d.
Kodu on täitsa mõnus. Kolisime pühapäeval juba sisse. Kesklinn on pooletunni jalutuskäigu kaugusel. Elame Frankyga. Nagu öeldud sai, siis Franky on rokkstaar. Ja mitte lihtsalt wanna-be rockstar vaid päris rokkar. Itaalias, kus vana pärit on, sai tema karjäär alguse. Nüüd on ta siin, et oma "noorust" nautida. Sinna alla kuulub muusika produtseerimine, bändid ja alkohol. Tema bändi uut singlit saab isegi itunesist alates tänasest osta. Ostke!meil raha pole:) Kodus on meil kuus kitarri, niiet Älis võib selle kitarrimängimise täitsa ära õppida. Kuna Franky on rokkar, siis on tal ka palju groopiesid, naisi lausa jalaga segada. Nagu ta meile ütles "Monogaamia ei ole minu jaoks." Täna nägime ka teist rokkarit, meievanune kutt, selline hea kiiksuga tüüp, abielus 30aastase naisega. Ühesõnaga, rokkari elu on kirju ja elada koos rokkariga, vot see juba on midagi!:)
Üks link. Esinemine, mis on meie elutoas toimus: http://www.youtube.com/watch?v=22_i6vEJeHw
Reedel käisime esimest korda Londonis pidutsema. Poolest pudelist jäi järgi vaid mõni tilk...Hommikul panime Alisiga puzzlet kokku. Olin Alisile naljaga paar släppi virutanud, Älis oli saatis mulle sõnumi, et "Tule ette ma ootan ja püüan sind". Päris selgusele me ei jõudnudki, et kuhu või miks ta mind püüda tahtis, aga olgu. Käisime mitmes kohas. Teise chillaxkohta jõudes, nägime, et ukse ees on järjekord. Alis talutas meid ukse ette, kus kontrollija-tädi, avas keti ja ütles "They go in!". Me ei jaganud matsugi välja, et oot-oot, meie või?
Ühesõnaga London on place to be!

kahku

Ooo London! Kiire ulevaade. Couchsurfime kahe poisi juures - Ben, arhitekt, ja Cris - filosoof. Muhedad sellid. Saime omale korteri ka East Londonisse, mis peaks olema hipiparadiis, jagame korterit Frankiega - a la 40 aastane rokkmuusik. Eile kaisime valjas, hullumeelne! Uldmulje on positiivne, jaaks igaveseks siia!

ära!

Mina ei mõista, millest need ülekilod mu pagasis. Vaatame järele. Juuksetriikija, mõned kaltsud mu garderoobist, läpakas, kilo juustu, pudelid, üks tuunikala konserv, kaks kalapasteedi konservi, päts leiba, kilo riisi, kaks kilo šokolaadi, pass, kaamera..mis siin üleliigset saab olla?! Päästja käsipagas juhhei!

Hea, et aasta kõrval tundub viieks kuuks äraminek justkui ekskursioonile sõit, puudub igasugune hirm/ärevus- tuleb see, mis tulema peab. Mis muud kui bon voyage!

tagasi ja edasi!

Väljas oli 40 kraadi kuuma, istusime Kuala Lumpuri lennujaamas, igaühel kaks-kolm pusa seljas, nahktagid ja mantlid üll, et vältida lisakilode eest maksmist ning naersime, pisarad silmis, möödunud 365 päeva üle. 16 tundi hiljem Tallinna lennujaam. Oi! milline vastuvõtt, tundsin end kui olümpiavõitja, ema lilled käes mind ootamas. Üllatav, et ta puhkpilli orkestrit ei tellinud! Ole ära nii kaua kui oled, kodused jäävad ikka samasugusteks:)
Esimesed päevad Eestis. Kuidas ma neid kirjeldaksin? Kurb? Ei. See oli midagi palju hullemat! Mõtlesin tundide kaupa, et huvitav miks see poemüüja vaikis kui ma teisel pool letti küsisin, kuidas tal läheb, või miks too võõras onu mind kahtlustava pilguga jälgis kui ma talle tänaval naeratasin? Mõni päev tahtsin lausa nutta, sest ma tundsin end kui võõrkeha, ma ei tahtnud kodust isegi väljuda - liiga jube. Mõni päev nutsingi. Ausalt - tuled tagasi ja avastad, et mitte ilm üksnes ei ole siin külm vaid ka inimesed. See ei ole normaalne, et inimesed üksteist teavad ja kui nad juhuslikult linna peal kokku põrkavad siis nad ei vaata teineteisele silmagi! Jube! Kas mina olin aasta tagasi ka selline?!
Helistasime tüdrukutega kordamööda teineteistele lähme-tagasi plaaniga, aga päevad möödusid ja möödus ka esimene šokk. Kohaned tagasi. Veedad aega o m a inimestega (teate, minu jaoks ei ole vist midagi soojemat, kui võimalus vana sõpra üle pika aja näha ja kallistada), heietad oma seiklustest, meie puhul rohkem sekeldustest, ja pea avastad, et polegi ehk niiiii hull kui esmapilgul tundus. Asjad on loksunud kõik kuidagi paika. Ja jumal tänatud, ma enam ei jõuaks tönnida kui kaheaastane, kui mu tere -kuidas-läheb-küsimusele järgneb kohmetu vaikus või kui samast soost mööduja mind rõvedaks lesbiks sõimab kui ma talle otsa vaatan (ma ei taha siin pikalt peatuda). Lepid, et maailma ei saa üksi või kaks või kolmekesi parandada, kuigi alguses mõtlesime suures ahastuses vist kõik, et võtame kätte ja teeme ära.. Tuleb välja , et Austraalias käik õpetas peale pimesilmi riisi keetmise ja põllumajanduse tolerantsem, avatum, palju avatum olema.
Ja see on küll klišee, mis ma nüüd ütlen, aga kurat, elu on ju tõesti lill! Ma ei väida, et ma hommikust õhtuni rahu ja positiivsust toodaks. Muidugi, mu naljad on siiani vahel liiga teravad, mõte uitab mõnikord sinna, kuhu ei tohiks, ja mu käitumine ei ole alati rahuldav, aga see ei tähenda, et ma vana põrsa kombel külvaksin oma negatiivse suhtumisega terve 24 tuhat pluss ruutkilomeetrit üle, ma vähemalt üritan seda mitte teha. Aga olgu, las ta olla.

Kalender mu seina peal näitab, et olen Eestis tagasi olnud pea kaks kuud. Kodus on hea, magan südamerahus kella kaheni lõunal, ei mingeid check-in-check-out-muresid. Aga siiski on keegi, kes mu südametunnistusele koputab, et oot-oot, aeg ei ole veel stabiilseks jääda - vähemalt veel mitte. Jah, seal ta siis liikumatult seisab, mu vana vaikiv kuulikindel sõber, mu kallis reisipagas. On aeg ja me teeme seda jälle. Kolmandal detsember algab round two - UK. Seekord on meid küll vähem - mina ja Älis, aga nalja kavatseme sellegi poolest kolme eest teha (arvestades, et raha on meil veelgi vähem kui eelmisel aastal, aga no mis teha, ega siis minemata saa jätta!). Küsige meilt kus-kuhu-miks-mida ja vastame teile, et "no plans, eksole!"

Salang!Salang! me voime seda endale lubada

Kumme? paeva Tiomani saarel, Salangi kulas labi. Mis ma oskan oelda, paike taevas, meri helesinine, sook uliodav, inimesed onnes. Otsus, et tuleb puhkus - ei joo, ei lallerda, ebaonnestus. Kohalikkude jaoks olime popstaarid ja saare pruunimad preilid, seega no can do - pudelid napus ja nii iga teine paev. Olgu. Nalja sai, alustades sellest kuidas me euroopa fooni malaisia pistikusse toppisime ( Tuuli suskas uhte auku pinsetid, mina teise auku fooni juhtme, Alis narvitses eemal, valmis kiirabi kutsuma (Kusjuures, Tiomani saarel pole uhtegi autot, i know!)) lopetades sellega kuidas Alis endale austaja leidis, teine must kui oo. Viimasel ohtul vihtus too polevate tulekeradega tantsu. Oh oli aeg! Olid sobrad.
Taas tagasi Kuala Lumpuris, homme tombame otsad kokku, pakime v i i m a s t korda oma kompsud kokku ja reedel porutame kodu poole. Emotsioon, emotsioon