hai!!!

Elan hetkel Raini ja tema soprede Kaspari ja Sveni lukskorteris. Tasuta. Rand on 10 meetrit majast eemal, mis ma oskan oelda.. luksuslik! Eile kaisime poistega rannas. Rain ja Kaspar nagid vees haid. Voi vahemalt nii nad arvasid, kui mingisugune uhemeetrine tume kogu nende vahelt labi ujus. Poisid jooksid tuhatnelja veest valja "hai!hai!!" karjudes. Kui noormehed kabuhirmunult kaldale joudsid, seletas vetelpaastja, et tegu on koigest delfiiniga, et koik on okei "no worries". Aga ega mina ka poleks rahulikult vette jaanud, kui mingisugune tundmatu kogu minu laheduses ujub. Esimese asjana tuleb kohe "Louad I ja II" meelde. Igatahes oli see naljakas juhtum. Mis muud, paevad mooduvad rannas tsillides. Eile tegime sushi ohtu ja joime veini. Tuju uleval, otsustasime basseini minna. Selleks pidime ule aedade ronima, sest kell oli juba hiline ja varavad kinni. Kui Raini ja Kaspari jaoks oli see kakitegu (Rain on 2meetrit pikk!) siis mul tuli ikka vaeva naha (arvestades, et vein oli juba parajalt pahe hakanud). Istusime mullivannis ja monulesime. Kull on hea, kui tood tegema ei pea! Vot

woop woop for good

Minu tootamise paevad on siin mandril nuudseks loplikult labi. Lahkusmispidu oli suurejooneline. Marksonadeks korea sook ja pudel Jack Danielsi. Hommik, mitte nii helge, soitsime seitsmekesi: mina, Aurelia, Pallak, Tina, Heyran ja Jihye Hervey Baysse vaalasid vaatama. No jummel kull! Kolme vaala nagime, tulid paadi juurde meid uuristama (selleks, et nad paadi juurde tuleksid, pidime hoikama ja plaksutama ja katega vehkima, et nad hakkaksid huvi tundma meie vastu), pistsid oma suure pea veest valja, ning huppasid siis veest valja, katsuda muidugi ei saanud (wild animals siiski) aga vaga once-in-a-lifetime-experience! Jargmisel hommikul jatsin oma korea-familiga huvasti. Heyran ja Jihye oma pidzaamades bussijaamas mind ara saatmas. Paar pisarat, moelda vaid, me olime neli kuud uhe katuse all, uhised mured, et raha vahe, uhised unistused, et kunagi voime siit suure rahaga minema porutada (no mul ei lainud see onneks, aga sitta kah, oomaja on, kiirnuudlid on, tuju on) . Kahju moelda, et me ei pruugi enam kunagi kohtuda.
Kusjuures vahepael oppisin sushit tegema. Ostsin isegi sushimatid endale. Jaapanlased kiitsid, esimese korra kohta pidin paris hasti hakkama saama:)
Nuud olen omadega Surfers Paradiseis. Raagitakse, et see koht on over rated, ma vaidlen vastu. Tana kaisin rannas, kuigi siin peaks alles kevad algama, on taielik suveilm. Millal Alisi ja Tuuli juurde Sydnisse soidan, ei tea. Varsti vist. Pole neid elukaid juba ule kuu nainud! Aeg lendab. Tuulist ja Alisist nii palju, et molemad tootavad, nadalavahetused on rajud ja ei kurda. Koik on terved ja onnelikud, mis muud tahta:)