Tiomani saarele

Malaisia kuumuses higistame. Palju peab taksoga soitma, muidu saame kuumarabanduse, palju peab kauplema. Ulteb taksojuht maksa 10 rmi, me utleme maksan 5 ja koik! Nii kaibki. Tana kaisime Batu koobastes, 272 trepiastet, pani ikka porsa kombel higistama. Tana ohtul soidame teisele poole Malaisiat, Tiomani saarele. Pidi olema puutumatu rannaliiv, loodame kuskil onnis onnelikult elada ja pruuniks kupseda.

lopuspurt

Melbourneis. Tagasi juurte juurde. Couchsurfing taies hoos. Esimese oo veetsime uhe juristi majas. Tore sell. Paev tagasi kolisime kuhugi hipilasse. A la backerid astuvad uksest sisse, uksest valja, palju meid on, keegi ei tea, voti uksemati all. Kaks paeva aega enne Malaisiasse minemist. Viimased otsad kokku tommata, viimased naljad teha, viimased catch upid, viimased veinipudelid juua, viimased sushid suua, viimased dollarid kulutada. Jah, farmiaasta lopp.
Malaisiani!

Laps tagasi linnas

Ohh, peale nadalaset tsillaks-laksu Bayron Bays oli tahtmine sinna igaveseks jaada. Ausalt. Hipid, surf, ookean, paike, rahu ..mm! Aga eks tuli edasi liikuda. Peale 14tunnist bussis loksumist joudsin kompsudega Sydneysse. Kaks kallist tudrukut mind pidulikult vastu votmas. Mis seal ikka - naised kohvikusse, latted, elamused-muljed, klats-komu, nutt ja naer. Paevad Sydneys moodusid linnutiivul. Ega me suurt miskit korda ei saatnudki. Lounal kargud alla, linna peale, ohtul uuesti linna peale. Sydney on k i i r e. Ule kolme miljoni elaniku, tanavatel kohtab ikka igasuguseid karvalisi ja sulelisi. Tolerantsusetermomeeter on laes - mehed kontsadega, naised habemetega, name it - lihtsalt koik on olemas. Toenaosus auto alla jaada suur. Inimesed tanavatel lihtsalt jooksevad kuhugi. Sellesse kiire-kiire-kiire rutmi on vaga lihtne ara eksida. Lopuks jooksime meie ka kuhugi, kuhu, ei tea. Punase tulega ule tee, silma ka ei pilguta, auto kaks meetrit eemal, ule tee - lihtne!Pargid on tais opossumeid ja rotte, jubedad elukad, matsakaks end soonud. Ronivad puu otsast alla ja kui inimest naevad tulevad kohe uuristama, et noh, mis soogiks siis toid? Ega siis muud teha polegi kui punuma pista. Nahaalne!
Raha kulub meeletutes kogustes. Proovi mis sa proovid, aga saastureziimile ule minna voimatu. Iga paevane Starbucksis kaik on kui aamen kirikus. Kohutav! Uhesonaga vaesus on kaegakatsutav, aga no mis seal ikka, pea oleme turvalises tsoonis tagasi . Ei maletagi, mis tunne on dussi alla minna hirmuta, et saad mone haiguse kulge. Ohjaa..good times ahead

Nimbin

Nadal Bayronis on tais. Koik need paevad on moodunud paikese all. Eile kaisime mina, Smiley (Aussist), Leann (Saksamaalt), Max (prantslane), Tom(UK) Nimbinis. Nimbin on Austraalia vaike linn, poolteist tundi Byronist soita. Pohimotteliselt on Nimbin uks tanav, ei midagi erilist. Aga..siiski... Nimbin on koht, kus marihuaana suitsetamine on sama loomulik kui hingamine. Inimesed hipid, muuvad oma marihuaanat ja muid narkootilisi asju. Kuigi see koik on illegaalne, siis kedagi ei koti. Ostsime marihuaanakupsiseid. Soime kumbki Leanniga pool ara. Midagi erilist ei juhtunudki. Ainult vaga uniseks muutusin algul. Uks poolik kupsis on veel alles, hea manustada kui und ei tule:)
Siis veel, uks ohtu kui jalutasin Byron Bay lighthousei, siis kohtusin teepeal uhe mehega. Hakkasime raakima, too on tegelikult Masedooniast aga elab Aussis ule 20 aasta. Okei, lobiseisime, lobisesime. Tuli valja, et mees on mazzoor ja teeb mulle, kui ma tahan, tasuta seanssi. Muidugi tahtsin ja sain. Algul oli natsa hirmus, juhatas mu kuhugi "tuulevarju", ja no kuna tegelikult oli ta vohivooras siis jooksid mul igasugused motted peast labi. Minu onneks oli ta 60aastane hall vanataat ja mulle pakkus see kergenudust, et kui mida, teen saared. No ara ei vagistatud, vaid sain 45minutit tasuta jumalikku mazzaazi.
Homme porutan Sydney suunas. Soit on hullult pikk (16 tundi), aga onneks sattusin juhtumisi uhe meie backeri tuubiga samale bussile. Niiet ara vast ei sure. Kohtumiseni Sydneys!

onn

Onn on see kui oled Byron Bays. Aamen!