Ohh, peale nadalaset tsillaks-laksu Bayron Bays oli tahtmine sinna igaveseks jaada. Ausalt. Hipid, surf, ookean, paike, rahu ..mm! Aga eks tuli edasi liikuda. Peale 14tunnist bussis loksumist joudsin kompsudega Sydneysse. Kaks kallist tudrukut mind pidulikult vastu votmas. Mis seal ikka - naised kohvikusse, latted, elamused-muljed, klats-komu, nutt ja naer. Paevad Sydneys moodusid linnutiivul. Ega me suurt miskit korda ei saatnudki. Lounal kargud alla, linna peale, ohtul uuesti linna peale. Sydney on k i i r e. Ule kolme miljoni elaniku, tanavatel kohtab ikka igasuguseid karvalisi ja sulelisi. Tolerantsusetermomeeter on laes - mehed kontsadega, naised habemetega, name it - lihtsalt koik on olemas. Toenaosus auto alla jaada suur. Inimesed tanavatel lihtsalt jooksevad kuhugi. Sellesse kiire-kiire-kiire rutmi on vaga lihtne ara eksida. Lopuks jooksime meie ka kuhugi, kuhu, ei tea. Punase tulega ule tee, silma ka ei pilguta, auto kaks meetrit eemal, ule tee - lihtne!Pargid on tais opossumeid ja rotte, jubedad elukad, matsakaks end soonud. Ronivad puu otsast alla ja kui inimest naevad tulevad kohe uuristama, et noh, mis soogiks siis toid? Ega siis muud teha polegi kui punuma pista. Nahaalne!
Raha kulub meeletutes kogustes. Proovi mis sa proovid, aga saastureziimile ule minna voimatu. Iga paevane Starbucksis kaik on kui aamen kirikus. Kohutav! Uhesonaga vaesus on kaegakatsutav, aga no mis seal ikka, pea oleme turvalises tsoonis tagasi . Ei maletagi, mis tunne on dussi alla minna hirmuta, et saad mone haiguse kulge. Ohjaa..good times ahead
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment