Väljas oli 40 kraadi kuuma, istusime Kuala Lumpuri lennujaamas, igaühel kaks-kolm pusa seljas, nahktagid ja mantlid üll, et vältida lisakilode eest maksmist ning naersime, pisarad silmis, möödunud 365 päeva üle. 16 tundi hiljem Tallinna lennujaam. Oi! milline vastuvõtt, tundsin end kui olümpiavõitja, ema lilled käes mind ootamas. Üllatav, et ta puhkpilli orkestrit ei tellinud! Ole ära nii kaua kui oled, kodused jäävad ikka samasugusteks:)
Esimesed päevad Eestis. Kuidas ma neid kirjeldaksin? Kurb? Ei. See oli midagi palju hullemat! Mõtlesin tundide kaupa, et huvitav miks see poemüüja vaikis kui ma teisel pool letti küsisin, kuidas tal läheb, või miks too võõras onu mind kahtlustava pilguga jälgis kui ma talle tänaval naeratasin? Mõni päev tahtsin lausa nutta, sest ma tundsin end kui võõrkeha, ma ei tahtnud kodust isegi väljuda - liiga jube. Mõni päev nutsingi. Ausalt - tuled tagasi ja avastad, et mitte ilm üksnes ei ole siin külm vaid ka inimesed. See ei ole normaalne, et inimesed üksteist teavad ja kui nad juhuslikult linna peal kokku põrkavad siis nad ei vaata teineteisele silmagi! Jube! Kas mina olin aasta tagasi ka selline?!
Helistasime tüdrukutega kordamööda teineteistele lähme-tagasi plaaniga, aga päevad möödusid ja möödus ka esimene šokk. Kohaned tagasi. Veedad aega o m a inimestega (teate, minu jaoks ei ole vist midagi soojemat, kui võimalus vana sõpra üle pika aja näha ja kallistada), heietad oma seiklustest, meie puhul rohkem sekeldustest, ja pea avastad, et polegi ehk niiiii hull kui esmapilgul tundus. Asjad on loksunud kõik kuidagi paika. Ja jumal tänatud, ma enam ei jõuaks tönnida kui kaheaastane, kui mu tere -kuidas-läheb-küsimusele järgneb kohmetu vaikus või kui samast soost mööduja mind rõvedaks lesbiks sõimab kui ma talle otsa vaatan (ma ei taha siin pikalt peatuda). Lepid, et maailma ei saa üksi või kaks või kolmekesi parandada, kuigi alguses mõtlesime suures ahastuses vist kõik, et võtame kätte ja teeme ära.. Tuleb välja , et Austraalias käik õpetas peale pimesilmi riisi keetmise ja põllumajanduse tolerantsem, avatum, palju avatum olema.
Ja see on küll klišee, mis ma nüüd ütlen, aga kurat, elu on ju tõesti lill! Ma ei väida, et ma hommikust õhtuni rahu ja positiivsust toodaks. Muidugi, mu naljad on siiani vahel liiga teravad, mõte uitab mõnikord sinna, kuhu ei tohiks, ja mu käitumine ei ole alati rahuldav, aga see ei tähenda, et ma vana põrsa kombel külvaksin oma negatiivse suhtumisega terve 24 tuhat pluss ruutkilomeetrit üle, ma vähemalt üritan seda mitte teha. Aga olgu, las ta olla.
Kalender mu seina peal näitab, et olen Eestis tagasi olnud pea kaks kuud. Kodus on hea, magan südamerahus kella kaheni lõunal, ei mingeid check-in-check-out-muresid. Aga siiski on keegi, kes mu südametunnistusele koputab, et oot-oot, aeg ei ole veel stabiilseks jääda - vähemalt veel mitte. Jah, seal ta siis liikumatult seisab, mu vana vaikiv kuulikindel sõber, mu kallis reisipagas. On aeg ja me teeme seda jälle. Kolmandal detsember algab round two - UK. Seekord on meid küll vähem - mina ja Älis, aga nalja kavatseme sellegi poolest kolme eest teha (arvestades, et raha on meil veelgi vähem kui eelmisel aastal, aga no mis teha, ega siis minemata saa jätta!). Küsige meilt kus-kuhu-miks-mida ja vastame teile, et "no plans, eksole!"
Esimesed päevad Eestis. Kuidas ma neid kirjeldaksin? Kurb? Ei. See oli midagi palju hullemat! Mõtlesin tundide kaupa, et huvitav miks see poemüüja vaikis kui ma teisel pool letti küsisin, kuidas tal läheb, või miks too võõras onu mind kahtlustava pilguga jälgis kui ma talle tänaval naeratasin? Mõni päev tahtsin lausa nutta, sest ma tundsin end kui võõrkeha, ma ei tahtnud kodust isegi väljuda - liiga jube. Mõni päev nutsingi. Ausalt - tuled tagasi ja avastad, et mitte ilm üksnes ei ole siin külm vaid ka inimesed. See ei ole normaalne, et inimesed üksteist teavad ja kui nad juhuslikult linna peal kokku põrkavad siis nad ei vaata teineteisele silmagi! Jube! Kas mina olin aasta tagasi ka selline?!
Helistasime tüdrukutega kordamööda teineteistele lähme-tagasi plaaniga, aga päevad möödusid ja möödus ka esimene šokk. Kohaned tagasi. Veedad aega o m a inimestega (teate, minu jaoks ei ole vist midagi soojemat, kui võimalus vana sõpra üle pika aja näha ja kallistada), heietad oma seiklustest, meie puhul rohkem sekeldustest, ja pea avastad, et polegi ehk niiiii hull kui esmapilgul tundus. Asjad on loksunud kõik kuidagi paika. Ja jumal tänatud, ma enam ei jõuaks tönnida kui kaheaastane, kui mu tere -kuidas-läheb-küsimusele järgneb kohmetu vaikus või kui samast soost mööduja mind rõvedaks lesbiks sõimab kui ma talle otsa vaatan (ma ei taha siin pikalt peatuda). Lepid, et maailma ei saa üksi või kaks või kolmekesi parandada, kuigi alguses mõtlesime suures ahastuses vist kõik, et võtame kätte ja teeme ära.. Tuleb välja , et Austraalias käik õpetas peale pimesilmi riisi keetmise ja põllumajanduse tolerantsem, avatum, palju avatum olema.
Ja see on küll klišee, mis ma nüüd ütlen, aga kurat, elu on ju tõesti lill! Ma ei väida, et ma hommikust õhtuni rahu ja positiivsust toodaks. Muidugi, mu naljad on siiani vahel liiga teravad, mõte uitab mõnikord sinna, kuhu ei tohiks, ja mu käitumine ei ole alati rahuldav, aga see ei tähenda, et ma vana põrsa kombel külvaksin oma negatiivse suhtumisega terve 24 tuhat pluss ruutkilomeetrit üle, ma vähemalt üritan seda mitte teha. Aga olgu, las ta olla.
Kalender mu seina peal näitab, et olen Eestis tagasi olnud pea kaks kuud. Kodus on hea, magan südamerahus kella kaheni lõunal, ei mingeid check-in-check-out-muresid. Aga siiski on keegi, kes mu südametunnistusele koputab, et oot-oot, aeg ei ole veel stabiilseks jääda - vähemalt veel mitte. Jah, seal ta siis liikumatult seisab, mu vana vaikiv kuulikindel sõber, mu kallis reisipagas. On aeg ja me teeme seda jälle. Kolmandal detsember algab round two - UK. Seekord on meid küll vähem - mina ja Älis, aga nalja kavatseme sellegi poolest kolme eest teha (arvestades, et raha on meil veelgi vähem kui eelmisel aastal, aga no mis teha, ega siis minemata saa jätta!). Küsige meilt kus-kuhu-miks-mida ja vastame teile, et "no plans, eksole!"
No comments:
Post a Comment