Esmaspaeva oosel joudsime Moora linna. Erataksoga...pikk jutt:) Kohapeal tegime esimesed kiired dringid ulemusega - ebaharilik toointervjuu. Okei. Linn on surnud, vaikne, vaike, tais aborigeene ja purjus farmereid. Meie too on neid viimaseid kahte teenindada. Jookseme baaris, koogis, restoranis ja TAB-s ehk hobuste ja koerte voiduajamisaparaatide taga. TAB on nagu hasartmang. Toopaev algab tavaliselt kell 3 voi 6 ohtul ja kestab sudaooni. Tootama peab seitse paeva nadalas. Taiesti hammastav kuidas uhed ja samad naod iga kuradima paev end siia, Drovers Inni veavad ja kaanima kukuvad. Masendav! Vahemalt on meil siin jukebox - kantrimuusikat ei lasta, jumal tanatud! Puhapaeval on meil barbeque ohtud. Koht ise on vana - 100 aastane, nagu mones vesternis. Igal toal on avaus suurele rodule.
Koige hullem selle koha juures on, et siin pole levi. Ei mingit telefoneerimist. Hull!
Lihtne elu on kuueks nadalaks peatatud. Elus pusime, sest teame, et kuue nadala parast oleme Melbournis. Mis siin ikka - mis ei tapa, teeb tugevaks:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
hei, kle raha ikka jätkub?
ööök.....see mõte, et peab kuus nädalat jutti töötama, juba tapad:S:S
ja selle levist väljas, hobuste ja vanade joomaritega tuleb mul meelde see, kui me ükskord polykasse läksime ning tee peal hillbilly'sid mängisime:D......varsti sul ka vist see billyde kõnepruuk kogu kupatusega olemas:D
aga jeesh.....tüdrukud....olge tublid ja loodan, et selle kuus nädalat ikka ilusti vastu peate;)
luvluv
Post a Comment