Minu tootamise paevad on siin mandril nuudseks loplikult labi. Lahkusmispidu oli suurejooneline. Marksonadeks korea sook ja pudel Jack Danielsi. Hommik, mitte nii helge, soitsime seitsmekesi: mina, Aurelia, Pallak, Tina, Heyran ja Jihye Hervey Baysse vaalasid vaatama. No jummel kull! Kolme vaala nagime, tulid paadi juurde meid uuristama (selleks, et nad paadi juurde tuleksid, pidime hoikama ja plaksutama ja katega vehkima, et nad hakkaksid huvi tundma meie vastu), pistsid oma suure pea veest valja, ning huppasid siis veest valja, katsuda muidugi ei saanud (wild animals siiski) aga vaga once-in-a-lifetime-experience! Jargmisel hommikul jatsin oma korea-familiga huvasti. Heyran ja Jihye oma pidzaamades bussijaamas mind ara saatmas. Paar pisarat, moelda vaid, me olime neli kuud uhe katuse all, uhised mured, et raha vahe, uhised unistused, et kunagi voime siit suure rahaga minema porutada (no mul ei lainud see onneks, aga sitta kah, oomaja on, kiirnuudlid on, tuju on) . Kahju moelda, et me ei pruugi enam kunagi kohtuda.
Kusjuures vahepael oppisin sushit tegema. Ostsin isegi sushimatid endale. Jaapanlased kiitsid, esimese korra kohta pidin paris hasti hakkama saama:)
Nuud olen omadega Surfers Paradiseis. Raagitakse, et see koht on over rated, ma vaidlen vastu. Tana kaisin rannas, kuigi siin peaks alles kevad algama, on taielik suveilm. Millal Alisi ja Tuuli juurde Sydnisse soidan, ei tea. Varsti vist. Pole neid elukaid juba ule kuu nainud! Aeg lendab. Tuulist ja Alisist nii palju, et molemad tootavad, nadalavahetused on rajud ja ei kurda. Koik on terved ja onnelikud, mis muud tahta:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Post a Comment